Olen tagasi Urumarja laagrist, kus Gretega köögis tööl olime. Töö oli füüsiliselt meeletult raske, väsitav ning aegavõttev, kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkasime sellega ära harjuma, saime töövõtted selgeks ning kõik hakkas paremini sujuma. Töönädala lõpuks saime päris palju kiidusõnu kuulda, olenemata sellest, et alustades väga aeglased olime ja kõik valesti tegime. Meeldiva üllatusena saime ka palka kokkulepitust natuke rohkem.Vabast ajast rääkides olime esimesel päeval suht lonerid. Kellegagi rääkida ei julgenud ja enamuse ajast magasime oma kämpingus, kuid teisel päeval saime juba ühtede poistega jutule ja mängisime nendega vist kõigil õhtutel pärast seda kossu. Kaks korda saime veel sauna ning samuti käisime kahel õhtul häälega Sindis, kusjuures esimesel korral võtsid meid auto peale Rapla kutid, mis oli päris äge kokkusattumus. Sealt ostsime igasugu häid asju omale ning mõlemad Sindis käimised olid omamoodi kahtlased ja imelikud. Näiteks esimesel korral jällitas meid üks kutt halli autoga. Lihtsalt sõitis järel, siis kusagil seisis, ootas kuni mööda kõnnime ja hakkas uuesti sõitma. Tahtis auto peale võtta. Teisel korral Olerexi bensukas süüa ostes tuli üks poiss sinna, kellel oli raadiosaatja. Ta sõbrad ootasid õues ja küsisid läbi selle meie telefoninumbreid, vanust ja muid asju. Pärast tahtsid mingis bussipeatuses juttu rääkida ning kui nõustusime seal natuke olema, olid nad kõik ikka päris arad ja tagasihoidlikud. Lõbus, lõbus.Õhtutel sai ka pidudel tantsimas käidud. Kuigi enam-vähem kõik laulud kordusid päris tihti ja oli meeletult aeglaseid lugusid, ei lasknud me tujul langeda sest meie tahtsime tantsida ning kui keegi parajasti aeglaste lugude ajal tantsule ei palunud, keerlesime ja kõikusime siiski paarikeste vahel näiteks Luisa Värgi "Kodu" kaasa üürates. Viimase õhtu peol tuli sootuks ette väga palju hetki, kus olime vaid meie Gretega ainukesed inimesed tantsupõrandal. Teised istusid ja vaatasid pealt. Aga vähemalt hoidsime pidu üleval, sest kui tantsupõrand pidi kasvõi hetkekski tühjaks jääma, oli pidu läbi ja seda ei tahtnud ju keegi. Kokkuvõttes olen ma megarahul, et tööga hakkama sain ja alla ei andnud, nagu algul arvasin, et teen.
Ma arvan, et teen omale ühe blogi juurde, kus kirjutan oma tegemistest detailsemalt, umbes nagu selles postituses, sest usun, et eriti mitte keegi peale mu sõprade ei taha väga selliseid pikki eile-käisin-seal-ja-tegin-igasugu-põnevaid-asju stiilis sissekandeid siit blogist lugeda. Sellisel juhul oleks blogi kinnine ning need kes tahavad seda lugeda, peavad kas siin oma e-maili aadressid kirja panema või muudmoodi ühendust võtma. Igatahes, mis te sellest ideest arvate?
I'm back from Urumarja youth camp, where Grete and I were working for a week. Our jobs were so hard that I wouldn't ever have imagined it to be but in the end we get used to it and managed to do our jobs pretty well. When we were finished with work, we went to Sindi, to sauna and swimming and dancing and playing basketball and so on...Anyways, pretty much everything was fun besides working hard and having aching muscles. But I'm still glad that i didn't give up and later our bosses told us that we did everything really good:) I also plan to make one more blog where I write about my daily life more in detail. What do you think about that?
mina küll tahaks neid eile-käisin.jne.. lugusid lugeda :)
ReplyDelete